Kangelastudengid
Me teame neist nii vähe, kuid nende panus muudab meie elu iga päevaga paremaks.
Sissejuhatus
Tudeng - õde
Kuuldes seda sõnapaari, kujutab igaüks meist oma peas ette ühte kindlat inimest. Kõik me ju teame kui raske on arstide, õdede ja teiste meditsiinitöötajate töö.
Kuidas on aga lood nendega, kes äsja “kodupesast välja lennanud”, kuid peavad juba päris tõsist tööd tegema, hoolitsedes haigete, eest, aidates läbi viia raskeid operatsioone ning vahetult osaledes inimeste elustamises?
Meedias ei ole kuigi palju kajastatud taolisi lugusid, lugusid tudengitest, kes peavad kokku puutuma kohutavate haigustega nii lähedalt ja nii varajases eas.
Vähe sellest, see kõik juhtus ja juhtub nendega otse praegu - viimaste aastate suurima pandeemia ajal.
Meie ei taha, et nende pingutused jääksid tähele panemata.
Intervjuude käigus, olime me väljaselgitanud huvitavaid iseärasusi meditsiinitudengite elust. Tutvusime lähemalt nende tööspetsiifikaga, hobidega, ning nende töö-ja vabaaja detailidega.
Meie tiim on valmis teile jutustama noortest kangelastest, kes koos kõikide teiste haigla töötajatega igapäevaselt meie elusid päästavad.
Miks te valisite oma tegevusalaks just meditsiini?
Angela: Valikuvõimalusi edasiõppimiseks oli mul päris palju, alates Tartu Ülikoolist kuni Sisekaitseakadeemiani välja.
Kuid ma valin alati selle, mis on mulle südamelähedasem ja millega on minul huvitavam tegeleda, nii et lõplik otsus langes meditsiini kasuks.
Muide, ma pole oma valikut kordagi kahetsenud.
Anastassia: See on väga huvitav küsimus, mis toob kohe naeratuse näole, sest ma ei oska sellele vastata.
Tõenäoliselt on see mingi sisemine soov haiglas töötada kuna olen alati tahtnud saada õeks.
Täpsemalt, algul tahtsin muidugi arstiks saada, aga siis tuli arusaam, et ma ei saa sellega hakkama ja tegingi sellise otsuse.
Aleksandra: Juba põhikoolis sain ma aru, et tahan õppida midagi sellist, mis oleks seotud meie organismi tööga, tahtsin teada seda, mida inimkeha endas peidab.
See teema mind sugugi ei häirinud, ainult meelitas. Alguses tahtsin saada arstiks, kuid keskkooli lõpetades, ei jätkunud mul eksamipunkte arstiteaduse õppesse sisseastumiseks.
Ma kaalusin kõiki valikuid, ning otsustasin, et kõige lähim eriala on medõde, seega läksin just seda õppima. Sisse sain ainult teisest katsest, ning see suvi juba lõpetan ja minust saab diplomeeritud spetsialistiks.
Alina: Kui olin väike, läks ema õeks õppima ja mind polnud kellelegiga koju jätta, nii et ta võttis mind kaasa loengutele ja seminaridele.
Kui ta õppimise lõpetas, hakkas ta mind, minu enda palvel kaasa tööle võtma, kus ma nägin, kuidas see kõik toimib, ja mulle see meeldis. Ka koolis meeldis mulle bioloogia ja ma osalesin erinevatel olümpiaadidel.
Selgub, et lapsepõlvest sain aru, mida ma tulevikus teha tahan ja millepärast see mulle meeldib. Muide, meil on terve pere medõdesid, ema, õde ja mina :)
Angelina: Tegin selle olulise valiku juba kooliajal.
Algselt mõtlesin minna psühholoogiat õppima, aga siis sain aru, et minu isikuomaduste järgi sobib mulle rohkem meditsiin, kuna olen väga aktiivne ja armastan kõiki aidata.
Ka koolis meeldisid mulle sellised ained nagu bioloogia ja keemia, mis on otseselt seotud minu praeguse elukutsega.
Andrei: Minu jaoks oli alati huvitav, kuidas inimkeha töötab ja miks selles midagi valesti läheb. Samuti mind kogu aeg huvitas kuidas saaks seda parandada.
Kumb on raskem: teooria/õppimine või praktika? Miks?
Angela: Arvan, et teooria ja praktika on omavahel väga tihedalt seotud: ilma teooriata praktikasse ei pääse ja ilma praktikata ei võeta sind edaspidi tööle. Kui ikkagi on vaja teha valik, kumb nendest raskem on, siis minu jaoks on raskem praktika. Näiteks õpingutel õppime mannekeenide peal kanüüle panema, aga päris haiglas praktikat tehes kohtume patsientidega, kes on elus inimesed, kellel on ka sugulased kes muretsevad nende üle, kellega on vaja samuti suhelda ja kahjuks õppimise ajal meile seda suhtlemist ei õpetata. Teisest küljest vaadates oleneb kõik osakonnast kus sa töötad.
Sõna otseses mõttes, kõrvalosakonnas, mis asub praktiliselt meist ühe ukse taga, ei ole medõdedel üldse õigust (patsiendi) sugulastega suhelda, meil aga selline õigus on. Kui võtta näiteks kiirabi, kus ma muideks, olen hetkel praktikat läbimas, siis seal on üldse nii, et (patsiendi) sugulastega suhtleb kogu brigaad, alates arstist ja lõpetades kiirabiautojuhiga.
Anastassia: Minu jaoks oli raskem teooria ja üldiselt on nii, et õppimine on minu jaoks alati stressirohke. Praktika oli minu jaoks kuidagi lihtsam: sulle näidatakse ette ja räägitakse kõigest, ei mõista sind hukka ja kui teed vigu, siis igal juhul sa õpid neist.
Mis puudutab teooriat ja õppetööd laiemalt, siis minul isiklikult oli raske läbisaada õppeainetest, mis pole otseselt seotud minu erialaga, vaid on pigem üldiseks arenguks mõeldud. Samuti oli mul raske ainetes, mis puudutavad lastega töötamist, sest oma töö juures pole ma sellega kunagi kokku puutunud ja üleüldse on lasteteema minu jaoks väga kauge.
Aleksandra: Tegelikult on raske valida, sest kõik on omavahel seotud. Teoreetiline osa on raske, kuna osadele õpilastele (nende hulgas ka mina) eesti keel pole emakeel, seega tuleb palju tõlkimisega seotud lisatööd.
Teiseks pean ma ebanormaalseks, seda, et põhiaineid õpetatakse veebiteel. Ma ei räägi koroonaviirusega seotud olukorrast, kui kõik loengud kolisid internetikeskkonda. Sellised ained nagu anatoomia või farmakoloogia olid juba ammu enne epideemiat märgitud “veebiaineteks”. See tähendab, et Moodle keskkonda laetakse materjalid, mida on vaja õppida, läbitöötada ja seejärel samas keskkonnas eksami sooritada. Samuti, neid aineid õpetatakse esimesele kursusele, õpilastele, kes on äsja lõpetatud gümnaasiumi ja ei teagi õieti, mis ümberringi toimub ja kuidas käib.
Mis puutub praktikasse, siis selleni jõuab õpilane alles peale kahte aastat õppimist, seega pole need kaks aastat õppimist nii huvitavad, kui mina ja paljud teised ette kujutanud on. Seetõttu suhtusingi mina isiklikult eelmainitud õppeainetesse väga hooletult, mida nüüd väga kahetsen ja üritan kaotatud aja kuidagi tasa teha.
Praktika kõige keerulisem osa on inimesed, inimlikkus nende suhtes või selle (inimlikkuse) puudumine. Sa ei saa kunagi aru, mis haigla seinte vahel toimub, enne kui pole seda kõike oma silmaga näinud.
Alina: Muidugi praktika, sest üks asi on töötada mannekeeniga, aga absoluutselt teine asi on töötada elava inimesega, kellele on vaja individuaalset lähenemist.
Üldiselt mulle õppimine väga meeldis ja kui nüüd öeldakse, et pean kõik uuesti läbi tegema, siis hea meelega teeksin seda, sest see oli tõesti lahe!
Angelina: Põhimõtteliselt ei olnud õppimine väga raske, aga praktika oli pikem ja võttis umbes 50% kogu koolitöö ajast.
Praktikas puutusin kokku erinevate olukordadega, kus oli vaja teha kiireid otsuseid, mis tekitas minus palju stressi, kuid samas oli see väga huvitav ja vajalik kogemus.
Andrei: Teooria ja praktika töötavad ainult koos. Protseduuri teooriat on väga raske lugeda, kui te pole selle läbiviimist kunagi näinud, ja vastupidi, protseduuri on väga raske läbiviia, kui teil pole õrna aimugi, milleks see mõeldud on.
Nii et vastus: eraldi on nii teooria kui praktika rasked, aga kui need kokku panna, läheb palju lihtsamaks. Rääkides subjektiivselt, on mul raskem istuda raamatukogus ja õppida teooriat.
Kui perspektiivne on, teie arvates tänapäeval õendust õppida?
Angela: Usun, et hetkel on see amet päris paljulubav. Kui rääkida lähiminevikust, mil õde peeti arsti sekretäriks ja tema ülesandeks oli suuremas osas dokumentatsiooni täitmine ja muu pabertöö, siis nüüd on olukord kardinaalselt muutunud.
Praegu on meil tohutult palju võimalusi: õde võib iseseisvalt patsiente vastu võtta ning otsustada selle üle, kes ja missugust meditsiinilist abi peaks saama. Samuti alates sellest aastast saavad kõik õed pärast kõrgkooli lõpetamist bakalaureusekraadi, mida varem ei olnud ning võivad jätkata õpinguid magistriõpes.
Lisaksin veel, et õde on multifunktsionaalne töötaja ja saab ise valida laiast valikust töökoha, olgu selleks haigla osakond, pere- või sõjaväemeditsiin, kiirabi või kosmetoloogia.
Anastassia: Suureks eeliseks on see, et töökohti on küllalt. Peale selle, on erinevad võimalused edasiseks õppeks, näiteks magistratuur või isegi doktorantuur, selline võimalus on näiteks Helsingis.
Läbi täiendkoolituse võib saada õendusjuhiks. Aga ka bakalaureusekraadiga saab üsna korraliku palgaga stabiilse töökoha.
Mis puudutab dokumentatsiooni - arstidel ja õdedel on absoluutselt erinevad dokumendid. Medõed saavad panna ka ajutisi diagnoose. Näiteks “iiveldus”, peale haiguse möödumist, selline ajutine diagnoos süsteemist kaob. Kui diagnoosi paneb arst, siis jääb see koguks eluks.
Arstid hakkasid rohkem usaldama medõdesid. Kui varem, oli nii, et arstid kontrollisid pea igat õe liigutust, siis nüüd, saavad nad rahulikult ülesandeid jagada, ning ei pea muretsema selle üle, kas medõde suudab neid täita.
Aleksandra: Ma ei taha käituda tulevaste üliõpilaste suhtes demotivaatorina, vaid ütlen teile lihtsalt oma isikliku arvamuse.
Ma arvan, et see elukutse on sinu kui isiku jaoks väheperspektiivne. See on väga suur katsumus sinu jaoks, sa täidad vaid inimressursi rolli, olles otsetee patsiendi ja arsti vahel.
Praegu, kaheteist tunniste vahetuste ajal tunnen, et ma ei tee enda arenguks mitte midagi. Aasta tagasi kogesin raskest tööst tingitud läbipõlemist ja siiani võin tööle tulles vaadata kolleegidele silma ja näha tühjust.
Kõik töötavad oma võimaluste piiril, olgu nad hooldajad, õed või arstid, ja see on väga masendav.
Alina: Usun, et see eriala on paljutõotav, kuna te ei jää kunagi tööta, teid võetakse tööle igal juhul. Ka palk on piisavalt hea.
Mis puutub karjääri siis õed ei ole seotud konkreetse osakonnaga, st kogu elu jooksul saate tegevusvaldkondi vastavalt soovile muuta.
Samuti saab süveneda teadusesse ning astuda magistri- ja doktoriõppesse ning seejärel näiteks tudengeid õpetada.
Angelina: See eriala oli, on ja jääb väga paljulubavaks. Pärast pandeemia puhkemist muutus see eriala veelgi nõutumaks, sest isegi ülikoolis suunati meid personali puuduse tõttu covidi osakondadesse tööle.
Nendes kohtades maksti kaks korda rohkem kui tavaliselt ja üldiselt on palgad stabiilselt kasvamas, sest õdesid pole igal pool piisavalt.
Ise töötan praegu lasteosakonnas, see on koroonaviirusest "puhas", kuid ka sinna on hetkel vaja töötajaid.
Andrei: Kui küsimus on palkades, siis meditsiin pole kindlasti see koht, kuhu raha pärast minna. Tööülesanded ja vastutus ei lähe kindlasti sellise palgaga kokku.
Kui küsimus on prestiižis, siis tahaks uskuda, et meditsiiniga seotud erialad on ühiskonnas endiselt austatud.
Millised olid teie esimesed emotsioonid, kui koroonaviirus Eestisse jõudis? Kuidas muutus teie töö võrreldes koroonaeelse ajaga?
Angela: Mäletan täpselt, et kui lugesin uudiseid Hiina viirusepuhangu kohta, olin kindel, et see haigus jõuab kuhu iganes, aga mitte Eestisse. Tegelikult jõudiski see kõik meieni viimasena, kuna ma töötan reanimatsioonis ja meieni jõudmiseks peab inimene “kauge teekonna läbima”.
Olen alati kuulnud, et epideemia on lähedal, aga kui inimesed tõesti hakkasid hingamisaparaate vajama ja ka surema, sai selgeks, et see haigus meie väikesest riigist mööda ei lähe.
Meie intensiivravi osakond on hetkel ainuke “puhas” osakond (võtame vastu vaid negatiivsete testidega kriitilisi haigeid). Täpselt sama skeem on praegu Tartus, kus kolmest intensiivravi osakonnast on “puhas” vaid üks.
Anastassia: Kui sain teada koroonaviirusest Hiinas, ei omistanud ma sellele mingit tähtsust. Kui epideemia oli juba meieni jõudnud, kogesin esimese asjana hirmu, sest nagu kõik teised, nägin ka mina seda nakkusstatistikat ja varem tundmatuid sümptomeid.
Tundsin kogu seda olukorda enda peal, kui haiglad hakkasid täituma ja mind suunati tööle koroonaviiruse osakonda. See juhtus umbes aasta tagasi, 2020. aasta detsembris.
Minu osakonnas muutus töö väga palju. Esiteks, suurem osa meil töötavatest medõdedest suunati just koroona osakonda, ning praegusel ajal, tihtipeale rakendatakse karantiini meetmed erinevates osakondades, sõltuvalt vajadusest. Sellisel juhul võidakse meid saata tööle sinna, kuhu meid parasjagu vaja on.
See on päris stressirikkas minu jaoks, kuna minnes tööle, ei tea isegi, kus ja kellega hakkad see päev töötama. Kõik osakonnad on erinevad, alates töökorraldusest, lõpetades protseduuridega, kõik võib osakonnast-osakonda väga palju erineda.
Aleksandra: Nagu ma praegu mäletan, lugesin ühte uudist ja selle teema vastu enam huvi ei tundnud. Ma arvasin, et see on mingi jama ja et Hiina on meist nii kaugel...
Sel märtsikuu päeval, kui Eestis esimest korda eriolukord välja kuulutati, istusime kolleegidega puhkeruumis ja saime lõpuks aru, et epideemia on meieni jõudnud.
Peamine muudatus on minu arvates suurenenud tõkked arstiabi saamiseks: terapeutide vastuvõttude sulgemine, plaaniliste operatsioonide/protseduuride ärajäämine. Kui enne koroonaviirust olid kitsaste spetsialistide juurde meie riigis niigi pikad järjekorrad, siis nüüd on need järjekorrad ainult suurenenud.
Alina: Ma, nagu ka enamus meist, arvasin, et pandeemia läheb meist mööda või mõjutab meid vähemal määral. Sel hetkel püüdsin mõelda positiivselt ja mitte mõelda võimalikele kohutavatele tagajärgedele.
Töö on muutunud palju pingelisemaks. Nüüd peame pidevalt maske kandma, samuti ei saa me patsienti vastu võtta enne, kui küsime vaktsineerimise või negatiivse testi kohta, sest kui see hetk vahele jätta, siis on häda käes.
Pealegi kutsuti meid kui “ajateenijaid” lähiminevikus koroonaviiruse osakondadesse töötama, kuid mul õnnestus sellest pääseda.
Angelina: Algul oli täiesti arusaamatu, mis ja kuidas edasi saab. See oli hirmutav, eriti kui meie patsiendid ja kolleegid hakkasid haigeks jääma, sest kui saime teada, et oleme nakatunud inimesega kokku puutunud, olime väga mures ja arvasime, et tagajärjed võivad olla isegi fataalsed.
Varem lubati meie osakonnas pere ja sõprade poolseid külastusi, nüüd pandeemia tõttu ei saa seda teha, välja arvatud vaktsineeritud inimesed, olles eelnevalt peaarstiga kokku leppinud.
Kui varem vaktsineeriti meid gripi vastu omal soovil igal aastal, siis nüüd on koroonaviiruse vastu vaktsineerimine rangelt nõutav. Kui te mingil põhjusel seda teha ei soovi, viib juhtkond läbi teiega tõsise vestluse.
Samuti pidid varem maske kandma ainult kui puutud kokku patsientidega, kes põevad mingit viirushaigust, aga nüüd on maskide kandmine kohustuslik kogu vahetuse vältel.
Kuna töötan enamasti 24 tundi ööpäevas, siis on väga raske terve vahetus maskis olla.
Andrei: Kohe alguses mul tekis ebakindluse tunne.
Kaitsevahendid (respiraator jne), COVID-patsientide haigla ümberehitus, ajakirjanduse ja ühiskonna suurem tähelepanu tervishoiutöötajatele.
Mis põhjustab kõige suuremat raskust/stressi ja kuidas te stressiga toime tulete?
Angela: Minu jaoks on kõige kohutavam patsiendi surm ja sellest tema lähedastele ütlemine, sest arst ei pruugi ise sel ajal kohal olla, kui lähedased patsiendile külla tulevad või temaga hüvasti jätavad nii, et see jääb meie ülesandeks.
Kuid ma olen juba maininud, et püüan kõiges leida kas või midagi positiivset, seega tahan märkida, et “tänu” koroonaviirusele on patsientide visiidid ära jäetud ja me praktiliselt ei näe patsientide sugulasi, vaid räägime nendega telefoni teel, mis on nii mõneski kurvas olukorras emotsionaalselt palju leebem meie jaoks.
Mulle tundub, et kõige tähtsam on inimestele lihtsas ja arusaadavas keeles kõik selgeks teha, sest kõiki neid keerulisi ja “kohutavaid” meditsiinisõnu kuuldes hakkab inimestel ainult paanika ja hirm rohkem.
Ükskõik kui kummaliselt ja inetult see ka ei kõlaks, leian ma midagi head igas olukorras.
Isegi kui patsient on kriitilises seisundis, võib mõelda ka sellest, et tänu tema surmale ei pea lähedased tema eest elu lõpuni hoolitsema, mis nõuaks nende kolossaalseid pingutusi, mõnikord saab sellest aru ka patsient ise.
Anastassia: Minu jaoks tööstress - on näiteks võõrad inimesed ehk siis õed, kellega on vaja koostööd teha. Minu osakonnas on üsna hästi koordineeritud meeskond ning me oleme harjunud üksteisega koostööd tegema ja üksteist aitama.
Naaberosakonnas töötades ei küsitagi, kas vajad abi ja kui ise palud, siis vaadatakse sind näoilmel küsimus: “Kas sa ise ei tule toime?”.
Sätin endale juba õhtul positiivse hoiaku: lähen magama ja mõtlen, kuhu homme tööle lähen, mida seal tegema pean ning jään samas rahulikuks ega ole kellegi vastu ebaviisakas.
Saan aru, et patsiendid ei ole ka süüdi selles, et peame minema ja töötama iga kord erinevates osakondades.
Igal juhul ei lakka ma kunagi tööst mõtlemast, isegi nädalavahetustel ja pühadel. Isegi kui ma puhkan, mõtlen pidevalt sellele, kui palju inimesed praegu tööd teevad, ja tunnen end isegi veidi ebamugavalt.
Aleksandra: Kõige tähtsam on enda kallal tööd teha, sest kõik sõltub ainult sinust endast.
Kahjuks puutun sageli kokku meditsiinitöötajatega, kes ise söödavad endale sisse halbe mõtteid nagu “jälle see jama kordub”, “miks me peaksime seda kõike tegema” jne.
Olen juba nii palju õppinud oma vaba aega õigesti ära kasutama, et vahel tundub mulle, et üks vaba päev on juba palju. Muidugi, kui epidemioloogiline olukord meie riigis hakkas halvenema, ei saa te ühe päevaga taastuda. Kõik sõltub sellest, kuidas te tajute olukorda ja oma aega.
Tööle püüan mõelda ainult tööl või siis, kui räägin oma sõpradele mingeid töö lugusid, muidu püüan selle üle mitte mõelda. Peate proovima pühendada vähemalt natuke aega iseendale, oma soovidele, sest tööajal loobute täielikult sellest, et olete inimene ja astute välja vaid inimressursid.
Alina: Esiteks kogu see olukord koroonaviirusega, kuna meie esimene küsimus patsiendile igas olukorras ei ole endam “kuidas te ennast tunnete?”, vaid juba tavapärased ja räsitud küsimused nagu “kas teil on olnud koroonaviirus?”, “Kas teil on tehtud vaktsiin või negatiivne test?" jne.
Inimesed kardavad seda olukorda maailmas, on selle pärast hirmul ja ärritunud. Samuti napib töötajaid, sest paljud saadetakse covid-osakondadesse.
Vahetevahel aitab joonistamine või lihtsalt kuum vann, kui on rohkem aega, meeldib mulle ka tantsida.
Kui mitte võtta arvesse mingit füüsilist tegevust, siis mõnikord on mul vaja lihtsalt oma lähedastele oma mured hingelt väljarääkida.
Angelina: Suurim stress on surm, minu puhul lapse surm. Kuigi see on haruldane, juhtub ka seda aeg-ajalt. On olnud lapsi, kellega olime väga harjunud ning pärast nende surma oli meil väga valus ning olime suures leinas.
Samuti on stress see, kui öösel tulevad “rasked” lapsed, aga ise oled juba varem 15-18 tundi töötanud ja tahad kas või natukene istuda, aga seda ei saa teha. Stressi põhjustavad ka erinevad olukorrad, mil laps on elu ja surma piiril.
Tulen koju, magan hästi ja kui veel jõudu jätkub, siis lähen õhuvõimlemise trenni, see päästab.
Andrei: Kui patsiente tuleb ravile veenda; kui patsiendi lähedased käituvad just kui nõudlikud kliendid ja peavad end kõigis küsimustes pädevamaks.
Samuti need olukorrad, kui patsiendi seisund halveneb (eriti kui see on midagi järsku, mis nõuab kiiret reaktsiooni ja tegutsemist) ja need momendid kui ma pole kindel, kas tegin õigesti.
Arvan, et kõige paremini aitab mind minu ümbruskond, lähedased inimesed. Kui sul on kellegagi rääkida ja mõista, et sa pole üksi.
Kas teil on palju vaba aega? Kuidas te seda sisustate?
Angela: Hetkel ma õpin, käin praktikal kiirabis ning töötan. Kuus on mul 14 vahetust tööl, iga vahetus 12 tundi ja 4 ööpäevast vahetust praktikat kiirabis.
Ülejäänud ajal kirjutan diplomit, kuulan loenguid. Nii üllatavalt kui see ka ei kõlaks, on mul piisavalt aega sõpradega kohtumiseks, sportimiseks ja enesearenguks.
Kui küsiksite, mis on minu saladus? Pädev ajaplaneerimine.
Anastassia: Kui mul on üks vaba päev, siis suure tõenäosusega magan, laman kodus ja taastan jõusid.
Enda jaoks leidsin veel ühe võimaluse tööpäevade vaheliseks puhkuseks. Mulle meeldib autoga sõita. Sõidan linnas ja kuulan muusikast.
See lõdvestab mind ja neil hetkedel suudan vähemalt natukene end tööst mõtlemisest välja lülitada ning hakkab veidi kergem.
Aleksandra: Olen juba nii palju õppinud oma vaba aega õigesti ära kasutama, et vahel tundub mulle, et üks vaba päev on juba palju.
Muidugi, kui epidemioloogiline olukord meie riigis hakkas halvenema, ei saa te ühe päevaga taastuda. Kõik sõltub sellest, kuidas te tajute olukorda ja oma aega. Tööle püüan mõelda ainult tööl või siis, kui räägin oma sõpradele mingeid töölugusid, muidu püüan selle üle mitte mõelda.
Peate proovima pühendada vähemalt natuke aega iseendale, oma soovidele, sest tööajal loobute täielikult sellest, et olete inimene ja astute välja vaid inimressursid.
Alina: Hetkel on minu osakonnas personali puuduse tõttu igakuised ületunnid, aga aega jätkub.
Ja üldiselt, pole ma taolise ületöö vastu, sest raha pole kunagi liiga palju :)
Angelina: See sõltub. Mõnikord selgub, et graafikus võib olla ööpäevane vahetus siis puhkepäev ja jälle vahetus.
Sel juhul pole mul millegi jaoks aega ning ma kulutan “vaba” päeva une ja puhkuse peale.
Kui pärast ööpäevast vahetust on mul 3-4 vaba päeva siis saan sõpradega kohtuda, kodus olla või trenni minna.
Andrei: Mitte väga palju, sest õppimine ja töö võtavad palju aega.
Vaba aega veedan nagu kõik inimesed: vahel on suurem soov magada, vahel linna minna, trennis käia jne.
Kokkuvõte
Läbi meie projekti, tahtsime teile tutvustada noori poisse ja tüdrukuid, kes nii varajases eas täidavad väga tõsist ja rasket missiooni.
Suheldes kõikidega nendest, saime aru, et vaatamata kõikidele nende elukutsest tulenevatele raskustele, jäävad nad rõõmsameelseteks, hellasteks ning headeks inimesteks.
Igaühel nendest on omad huvid ja hobid, erinevad vaated elule ja tööle. Kõiki neid ühendab üks - nad kõik, olles meievanused, igapäevaselt annavad endast parima pandeemiaga võitlemiseks.
Meie loo kangelased, on hea näide sellest, kuidas isegi sellisel raskel pandeemia ajal, mitte pead norgu lasta, uskuda enda jõusse ning alati loota paremale.
See lugu, võiks olla kui eeskuju või ergutus kõigi meie jaoks.
Viimase elemendina palusime oma külalistel Eesti inimestele midagi soovida:
Angela: Sel kõigi meie jaoks raskel ajal tahan soovida, et te mõtleksite mitte ainult iseenda, vaid ennekõike vanema põlvkonna üle.
Ma ei taha vaktsineerimise teemat puudutada, sest see on igaühe isiklik valik, aga kui te mingil põhjusel ei ole vaktsineeritud, siis soovitan mitte külastada oma eakaid sugulasi, kellest koroonaviirus kergete haigusnähtude kujul suure tõenäosusega mööda ei lähe.
Jõulud ja aastavahetus on ees, seega soovitan olla ettevaatlik ning soovin kõigile häid pühi!
Anastassia: Me kõik elame ühiskonnas ja ma tahaksin, et kõik kohtleksid üksteist viisakamalt ning ma räägin mitte ainult lähedastest inimestest, vaid ka võõrastest.
Praegu on meie kõigi jaoks raske aeg ja praegused piirangud ei meeldi kellelegi, kuid tuleb olla hoolivam ja lahkem inimeste vastu.
Aleksandra: Kui tahad midagi muuta, siis pead alustama iseendast. Tänapäeva suur probleem on see, et inimesed ei usalda. Osad enam ei usu, osad isegi ei alustanud uskuma, et meil on ühine "katk" mis puudutab eranditult meid kõiki.
Minu peamine soovitus - näidake rohkem austust, mõistmist ja empaatiat meedikute suhtes ja vastupidi, meedikud inimeste suhtes.
Alina: Esiteks armastage ennast ja ärge sattuge paanikasse, sest meie närvirakud ei taastu. Samuti palun teil usaldada ainult teadusartikleid, mitte "kollaseid" teabeallikaid.
Proovige leida stressiga toime tulemiseks sobivad meetodid, mis ei kahjusta teie tervist!
Angelina: Kuna töötan lastega, siis soovin paluda meie riigi elanikel oma lapsi vähem poodidesse või muudesse meelelahutuskeskustesse kaasa võtta, sest enamasti jäävad nad haigeks just nende rahvarohketesse kohtadesse sõitude tõttu.
Samuti soovin teile kõigile head tervist, head uut aastat!
Andrei: Säilitada kriitilist mõtlemist, kui sinu ümber on tohutu infovoog!
Aitäh vaatamast, püsige terved!
Autorid:
Aleksei Gerassimov
Jelizaveta Belikova
Max Dunbakin
Maksim Hazinski
Eraldi tänusõnad avaldame intervjuudes osalenutel meditsiinitudengitel:
Angela Mandel
Anastassia Gorina
Aleksandra Petrova
Alina Palagina
Angelina Ziza
Andrei Mjakishev
Ja meie õppejõule:
Priit Hõbemägi
